Pole ammu aega siia kirjutama sattunud ja seda sel lihtsalt aga halval põhjusel, et pole midagi kirjutada olnud. On olnud eluliselt stressirohke ja kiire aeg, kus jooksmine on olnud kas vaimselt või füüsiliselt või ka aja puudusel tahaplaanile läinud.
Jah, tean ja olen ka ise öelnud, et aega leiab alati... aga kui oled vaimselt mitte valmis jooksma ja samas on ka tõesti kiired ajad olnud või füüsilisel põhjusel, siis leiad vabandusi ja hiilid tihtipeale kergest lühikesestki jooksust kõrvale. Sundides ennast jooksma tegelikult kaugele ei jõua - peab olema korralik tahtmine ja motivatsioon. Kusjuures eesmärkidest ju puudus pole olnud aga kuidagi pole suutnud neid nii oluliseks elus panna, kui on olnud teised kiired ja vajalikud eesmärgid.
Aga nüüd, kui jooksmine on kehale ja jalgadele muutunud nii raskeks, et iga algajagi jaksab kauem ja kiiremalt joosta, hakkab tahtmine tagasi tulema. Lihtsalt nii vastik on tunda ennast nii aeglasena, raskena, ja nagu kasutuna... Õnneks olen viimased kuud suutnud kehakaalu hoida 73-75kg kandis ja oluliselt pole see kasvanud aga jah ca 12-15kg lisakaalu igal sammul annab ikka korralikult tunda ning eks lihasedki on nõrgaks, aeglaseks ja laisaks jäänud.
Nii et on võetud tasahilju teatud eesmärgid, mida isegi iseendale ei julge veel tunnistada valju häälega ja üritan mõteteski hoida nii kaua kaugel peidus, kuniks jooksmine uuesti kergemaks hakkab minema ja kehakaalugagi lood paremaks saab.
Kuidas siis jooksuga vahepeal lood on olnud ja mis lähemad plaanid?
Selle aasta suurim kilometraaž oli jaanuaris 661,7km aga see kogunes 1-22jaanuari jooksul, kuniks ribivahelise lihase põletik jooksurajalt kõrvale jättis ning see probleem jälitas mind järgnevad kolm-neli kuud, mis oli ka ilmselgelt üheks motivatsiooni kadumise põhjuseks, kuna oli näha, et selletõttu jäävad kõik aastaalguse eesmärgid täitma ning vorm aina langes, mis omakorda ei mõjunud just hästi vaimsele tervisele.
4-17veebruar sai kergelt uuesti alustatud ja selle ajaga kogunes 345,1km, kuniks ribivalu jälle raja kõrvale jättis....
Märtsis sai veidike rohkematel päevadel üritatud aga siis hakkas lisaks lihasevalule segama ka vähesest jooksmisest põhjustatud ja kuidagi valest jooksuasendist, tunda anda ka vasaku säärelihase paisumise tagajärjel, lihaseümbrise valu. kokku kogunes 405,8km. abiks seegi aga see kogunes juba vaevaliselt ja läbi valude, mis järjekordselt vaimule mitte hästi ei mõjunud.
1-24aprill sai vahelduva eduga üritatud jooksmist aga mõlemad probleemid andsid ikka veel tunda ja seetõttu kogunes vaid 227,6km jooksu. Pole juba aastaid nii vähe jooksnud ning loomulikult läks iga päevaga jooksmine veel raskemaks ja kehakaal kasvas.
Alles mais hakkasid ribivalud tasapisi järele andma ning mai lõpuks läks ka sääreolukord paremaks, sellegipoolest kogunes 7-31mai jooksul veel vähem kilomeetreid - 225,1km jooksu. Minu puhul tähendab selline jooksukilometraas seda, et olen kehvem kui täiesti algaja...
Päris mai lõpus taipasin, et esimese jooksuvõistluseni on vaid alla 2nädala aega ja kuidas ma suudan ultra läbi joosta, kui mul on tegemist ka 20km-ni jõudmisel kõnnipausidegagi???? eesmärk oli vaid läbida ja ma polnud selleski kindel, kas suudan.. igatahes sai mõistlikuse piirides jooksumahtu veidike suurendatud.
Esimese ultra läbimiseks sellest ei piisanud ning ei aidanud ka aeglane jooks ja kõnnipausid. Teades, et vaid nädal hiljem on järgmine ja veel raskem ultra, mille peab lõpuni läbima, ei hakanud riskima ja endale ülearu liiga tegema. Võib-olla just tänu sellele suutsingi teise ultra läbida. jah, aeglaselt ja tõusudel lihtsalt jalutades aga sain hakkama. Reisil muidugi väga palju joosta ei saanud aga sellegipoolest võib juunikuu saagiks kujuneda koguni veidi üle 600km (millest hetkeks juba üle 500km läbitud). kehakaal veel väga oluliselt langenud pole aga eks selle saab ajada reisil olles ebakorrapärase ja pahelise toitumise süüks. eks selletõttu on ka jooksmine veel veidike raske aga usun, et lootust on ja suudan juulikuu lõpuks end uuesti jooksma saada nii, et tunne on hea ja kergem!
Igatahes juulikuu lõpuks loodan näha kilomeetrite numbrit, mis on juba neljakohaline ning augusti lõpuks loodaks juba oma normaalsemate aegade lähedale jõuda. Kas see on võimalik, seda on praegu muidugi raske öelda aga tegelikult - kõik on ju võimalik!
Nothing impossible!