Täna töö juures treppidel kogemata komistasin ja väänasin jala väga "korralikult" välja, nii et mõnda aega oli silme eest "must" ja kuigi ei lonka otseselt, annab jalg tunda. Pole julgenud vaadata aga ilmselt väike venitus ja kuskilt paistes. Just täna ei tahtnud pausi pidada vaid tugeva fartleki teha aga tundub, et päev või paar peab siiski vähemalt endale andma..
Mis parata, mõtted on peas laiali - elus on nii palju muudatusi ja plaane, et lihtsalt ei jaksa mõtteid enam ära seedida ja tähelepanu muidugi hajunud. Seepärast ei suuda ka kuidagi jooksmisele keskenduda. Oleks vaja ja tahaks aga jah...
Selel kohta võib öelda - ära lase elul ennast muuta vaid võta kätte ja muuda ise oma elu! Väiksed negatiivsed tagajärjed tuleb nüüd üle elada :)
Sama jalg sai sama mõjuga valu tunda ka ca nädal tagasi metsas joostes, kui väändus pahkluust (nagu ka täna) praktiliselt 90kraadise nurga all hetkeks (võis isegi 180kraadi olla aga see käis nii kiirelt et põlnd aega tähele panna). Kuna mu nägemine on kehv ja ka joostes mõtted mujal, siis ei näinud jalge ees olevat (pilk ju joostes kaugemale ette suunatud) konarust ja nii see õnnestuski.
Üleeile metsas joostes jäi jalg lihtsalt puujuure taha kinni ja kukkusin niimoodi kõpuli, et peopesad siiani valusad ja sinised :)
Tegelikult on jooksuajal juhtunutes asjades kõiges süüdi lisaks mu ülimadal jooksusamm - ka kõige kergema asfaldi konaruse peale lohiseb jalg vastu maad. Sellepärast mind ka metsajooksudele üldiselt ei lubata. Aga kuna tahtsin telefonivalves olemise pärast võimalikult kodu lähedal joosta, siis seekord üritasin joosta kodumetsas ja kohe kannatasin. üritan edaspidi sellest metsast kaugele eemale hoiduda ja treppidelgi hoolikam olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar