Ilm oli ilus, päikseline, väike tuulekene jahutamas ja kohati segamas. Esimesed kilomeetrid läksid nagu ikka, soojaks saamise tähe all ja et jalad harjuksid konkreetse tempoga - eesmärgiks oli hoida tempo kuskil 5min/km või veidi kiirem, samas mitte lastes pulssi väga kõrgele. Enestunne ja tempo olid mõnusad ja numbrid kella sihverplaadil kippusid ikka järjest algama 4:4..min/km, samas püsis pulss koguni 133-138vahel, nii et lausa ideaalne. parem kui lootsin. Mõtetes ikka pidevalt tuletasin endale meelde, et sammu ei tohi lasta liigset pingutamist ja pigem end veidike tagasi hoida. Kui lõpuks 16,5km peale metsa alla Harku ringile pöörasin, siis metsatee võttis veidike kiirust vähemaks aga kui asfalt jälle nägemisulatusse jõudis, tuli jälle uus energia ja kergendus hinge! Tegelikult tuli kokku suhteliselt standartne pika jooksu ring jälle ja üsna sarnaselt ka kujunes. ainult et tsutike jälle kiiremalt, tsutike madalama pulsiga ja tsutike pikemalt:
Sekord siis: Sütiste pargist Õismäe poole kergliiklusteele, kus muudkui otse edasi suundudes lõpuks keerasin otsa ringi kuskil Harku küla vahel ja tagasi, tagasiteel pöörasin Hiiu 5,3km-le kergliiklusteele, kus tegin vahelduseks sisse Harku metsavahe pauna ja sealt tagasi kodu poole. Väike tiirukene ka kodu juures, et kilomeetrid kätte saada ja nii ta tuligi: 38,1km 03:07:30 ehk siis 4:55min/km keskmise pulsiga 138. (igal pikemal otsal on lõpukilomeetritel kergest vedelikupuudusest pulss üles läinud, seepärast ka tegelikust keskmisest veidike kõrgem pulss).
Mis seekord jooksu ajal segas oli, see et ühel põlvikul tekkis kanna taha auk, mis tähendas, et igal sammul tundsin "korralikku" hõõrumist ning koguaeg kartsin - "millal läheb nii valusaks, et jätan jooksu pooleli ja jalutan tagasi koju..." Minu õnneks seda ei juhtunudki. Vill oli aga katki ei läinud, nii et sai ilma valuta ilusti lõpuni, lihtsalt "hirm valu ees oli hinges" :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar