Lühidalt jooksustiilidest

Sai kunagi veidike arutletud sellel teemal, usun et kordamine on tarkuse ema ja lisan selle jutukese siia blogisse... (seda küll pisikeste kohendustega)

Võiks lugeda ja teada igaüks, kes soovib enda jooksustiili ökonoomsemaks ja paremaks muuta:

Netis uurides jäid silma enam-vähem ühesuguste põhimõtetega jooksustiilid, mis kinnitavad ka muude treenerite soovitusi - sammutihedus peaks olema soovitavalt 90kandis või natuke pealegi, seda ka aeglaselt joostes. Erinevatel stiilidel on väikesed erinevused ja nendest üritan lühidalt siin veidi kirjutada.
Kõige tuntumad siis:
chirunning - maandumine jalatalla keskmise osaga st enamvähem täistallale ja koguaeg, igal kiirusel 90sammu minutis ühe jalaga, oluline kehahoiak ette ja lõdvestunud olek. Tempo kiirenedes suureneb ettekalle aga sammutihedus (90) jääb samaks, sammupikkus suureneb.
pose method - maandumine kas jalakeskosaga või siiski pigem päkaga aga mitte päris varvastele. kand maad ei puudutagi jooksu ajal, olulised on ettekalle ja lõdvestunud olek. 90sammu vähemalt minutis ühe jalaga, tempo kiirenedes sammutihedus suureneb - n. maratoni maailmarekordi omanikul lõpus isegi 120sammutihedus. Soovitatakse kasutada võimalikult kergeid ja õhukese tallaga tosse (vastupidiselt tossumüüjate arvamusele ja soovitustele), et oleks loomulik tunne ja saaks jalaga tunnetada maapinda. Õige jooksustiiliga (mitte üle kanna), ei vaja jalad tossude tuge, kõige loomulikum on joosta hoopis paljajalu.
vähem tuntud:
newton running - põhimõtteliselt samad põhimõtted, neil isegi stiili viljelemiseks enda loodud tossud tehtud ja müügil. Maandumine ka keskjalale ja oluline ettekalle ja lõdvestumine.
Tegelikult on neid stiile veel, kasvõi ülekanna jooks, mida loetakse suurimaks veaks mainitud stiilide puhul. Öeldakse, kes korra on pose stiili omandanud, ei suuda enam kunagi õppida selgeks oma vana stiili.

Minu nägemus jooksustiilidest ja kuidas oleks õige joosta on veidike erinev (a'la järjekordne stiil), kuhu on võetud kokku mõlema stiili plussid. Chirunning-ust täistallale maandumine ja poserunning-ust, et aeglasemalt joostes on sammutihedus madalam ja vastupidi, kiiremalt joostes tihedam.  See on loomulikum ja pole sunnitud sammutiheduse hoidmine, ühesõnaga vähem mõtlemist. Samas kiiremalt joostes muidugi kipume ikkagi minema rohkem üle üle päkajooksuks. Lihtsalt poserunning nõuab rohkem harjutamist ning soovitavalt treeningutes igasugust hüplemist  aga minul on väga peenikesed achilleuse kõõlused ja ei pruugi vastupidada sellele pingele, mille tagajärjeks oleks vigastused. Teine punkt on see 90sammutihedust, see on ilus number aga enamus päris selleni ei jõuagi. Arvan, et seda ei tasu samuti päris eesmärgiks omaette võtta (eriti kui arvestada, et enamus meist ei jookse tippjooksjate kiirusega vaid tunduvalt aeglasemalt) aga sammutihedusega tuleb siiski tavajooksjal veidike vaeva näha ja püüelda sinnapoole.

Nii et soovitan võtta erinevatest jooksustiilidest parimad omadused ja neid kokku miksides leiadki selle õige! et veidike rohkem lootust anda, siis: kui koguneb palju jooksukilomeetreid, siis hakkab jooksustiil nagu iseenesest muutuma ökonoomsemaks ja lisamaks aga hea on vahest seda jälgida ja sellega "töötada", see kiirendab seda protsessi!